| neljapäev, august 10, 2006 |
| Igatsus. |
jäälilled, mu sõbra aknal
talv, minu südames
õues pakane paugub
koer kusagil haugub
kuu taevas teeb nägusid
ning peidab end pilve taha
öö, vaikne ja rahulik saabunud on
istun unetult, küünla valgel
mõtteid mõlgutan, musti ja valgeid
mõtteid nii kurbi ja üksikuid
nii üksikuid, kurbi ja mõttetuid
igatsen taga ma sumedat jaaniööd
sinavat sirelit, ööbikut öös
lainete loksumist, vastu kallast
kes kõike seda mulle annaks?
30.01.06
----------------------------------------------------
sina ja mina
Meie esimesel kohtumisel ei osanud ma kuidagi sinusse suhtuda. Ma häbenesin kohutavalt oma välimust ja pelgasin Sind. Sa naersid pilkavalt mu kartuste üle ja sinule oli kõik see ainult mäng. Sa panid oma käe mu põlvele. Ma ei teadnud mida teha ja kuidas käituda. Kas lükata su käsi otsustavalt ära ja öelda Sulle midagi teravat, ning tunda ennast alandatuna. Või hoopis eirata kõike toimunut. Ma eirasin. Siiani ma ei tea kas käitusin tol korral õieti ja ega ma vist saagi tõde kunagi teada, miks Sa seda tegid.
Sa olid hea ja lahke minu vastu, kuni ma polnud Sind oma hoolimisega ära tüüdanud.
Oli aeg kus ma tahtsin saada Sulle parimaks sõbraks. Aga sinu mõtted käisid hoopis teisi teid ja radu. Sina igatsesid kedagi teist enda kõrvale ja mitte sõbrana, vaid armsamana. Märkamata mind, seismas Sinu läheduses ja ootamas Sinu sõprust.
Möödus aeg. Poolehoiust minu südames sai midagi enamat. Aga see ei olnud armastus, vaid igatsus Sinu sõpruse järele, igatsus Sinu tähelepanu järele. Midagi ei muutunud, olime lihtsalt tuttavad. Elu läks oma rada edasi. Sinul olid omad sõbrad ja minul omad.
Möödus suvi, päikesepaisteline ja palav. Me kohtusime harva. Saabus sügis, kuldne ja vahtraleheline. Bilbo ja Frodo pidasid oma sünnipäeva ja loodus oli oma kaunis kuldses pidurüüs. Igatsusest sõpruse järele oli saanud midagi enamat. Aga mis, seda ma ei teadnud. Armastuseks seda nimetada ei saanud. Kuid mis on armastus? Seda vist ei tea keegi enne kui see pole temani jõudnud ja teda kätte saanud. See oli vist armumine. Armumine inimesse keda ma tegelikult ei tundnud, kelle olin liialt ära idealiseerinud enda jaoks.
Hilissügis, puudelt olid langemas viimased lehed. Kadunud oli ilus, kuldne sügis ja saabus porine ning nukker aeg. Üksinduse ja masenduse aeg. Sind ei olnud mu kõrval, mind lohutamas ja mulle tuge pakkumas. Oh ei, milleks! Kes ma sulle olen, ainult tühjus ja olematus.
Mulle räägiti sinust halba. Sa olevat tapnud inimese hinge. Külmalt ja julmalt, mõeldes ainult endale ja oma lõbudele. See tegi mulle meeletult haiget ja hävitas mu maailma. Mul oli tunne, et ma ei ela seda üle. Ma jäin siiski ellu. Aga ma ei olnud enam see kes ma olin enne. Sinu täht kustus minu taevalaelt.
Mulle räägiti Sinust head. Sa olevat päästnud inimese, takistades teda laskumast surmavarjuorgu. Võibolla kunagi leian ma taas tähe mis oleks minu taevalael Sinuks. Võibolla.
Talv, lumine ja karge. Loodus magamas paksu, paksu lumevaiba all. Vaikus mu ümber ja sees. Sind ei ole enam. Kõik on vaikne. Varsti saabub kevad.....
20.11.05 |
posted by Eruvyreth @ neljapäev, august 10, 2006  |
|
|
|
| Minust |
|
|
| Luuletused |
|
| Arhiiv |
|
| Template By |
|
|
