| teisipäev, aprill 17, 2007 |
| * * * * * |
Aeg
aeg anda armu
kuid kellele ja miks?
aeg mõista hukka
kas pöial ülesse
või hoopis alla
ja kuulutada välja otsus
kuid milleks?
aega on vaid südaööni
***
Valu
valu, piinav valu
käristab hinge ja südant lõhki
toob kõik hinges oleva vaeva ja viletsuse välja
tahan kisendada kogu oma hingest
aga julgust ja jõudu ei ole
seisan kaldal ja vaatan merd
mässlevat ja ähvardavat
tahaksin söösta lainetesse
kaduda nendesse ja muutuda merevahuks
------------------------------------
Kokkutulek
mu ümber on melu ja kära
nii vali ja tüütav on see
nad räägivad, räägivad aina
ei vakka neid sundida saa
vali muusika kõlab ja kõlab
makk röögib kui arutu loom
mingi beib laulab armuvalust
mis teda taband kui nool
mind ümbritseb suitsuvine
varsti lämbun ma sellesse ära
upun veini ja morsi sisse
hulbin kui sidrun vees
kõik see virr-varr ja melu
piinab ja ärritab mind
vaatan häguseid, mõttetuid silmi
silmi mis veinist on täis
seosetu, mõttetu mulin ja lalin
ümbritseb mind
keegi kiidab oma meest ja lapsi
kui tublid ja targad on need
keegi endale oodi laulab
oma ärilist vaistu seal kiidab
kõik see mind öökima aiab
tahan eemale, ära siit
olen valgemast valgem vares
ei oska kiidelda, ega luisata ka
oleks võinud ju kokku kiidelda
piima jõed, pudru mäed
aga oskust selleks ei ole
ning ei taha osata ka
uhke olla on valge vares
hallist massist erineda
olla erinev kõigist ja särada
----------------------------------------
mu süda on jälle valus ja vaevas
sest päike on kõrgel, sinises taevas
ning linnuke oksal laulmas on laulu
täis lõputut rõõmu ja kaotusevalu
õrn tuuleke puhub ja liigutab oksi
väike aknaruut kollasel majal on katki
valged pilved, nii pehmed ja puhtad
neid vaadates, mu süda, sa puhkad
ma jalutan vaikselt, ruttamata
kõnnin teel, kedagi kohtamata
nii üksik ja kurblik on mu ränd
nagu tuultes kaljul seisev mänd
ei mõista ma elu ja tema keerdkäike
sest olen selleks veel oma südames liig väike
--------------------------------------------
olen võõras siin ja võõraks ma ka jään
ükskõik mis teen või ütlen
mu hing ja süda kaugel, eemal siit
suure mere taga
kui sulen silmad siis näen üht kaunist maad
kus kasvavad kaks imelist puud
seal igavene noorus, armastus ja õnn end peidavad
oma unedes ja ulmades seal tihti olen käinud
ja nende puude puukoort tundnud oma sõrmede all
kuid kui hommikul silmad olen ma avanud
kõik kaunis on kadunud ja saabunud on nukrus
mu sooviks on jäädavalt lahkuda sinna
kaduda siit murede ja vaevade maalt
astuda üle selle läve kust enam tagasi ei saa tulla
kuid õel ja kuri deemon ei lase mul minna
ta hoiab mu käest oma jõleda kämblaga kinni
ning meelitab ja keelitab mind jääma
ja oma hinge talle müüma
vastu tõotab anda kõike mida hing mul ihaldaks
et ei lahkuks ma veel siit
oleksin ta mängukanniks, teenriks igavesti
kuid kui keeldun tema annist
pimedusse ähvardab mind heita
lõputusse musta auku
seal siis üksinduses kisendaksin valust, vaevast
aga ma ei nõustu oma hinge müüma
deemonile, jõledale
kogu oma hingevalust karjun seda talle
vabastab mu käe ta õelalt irvitades
tahab mind ta heita lõputusse musta auku
aga mina naeratades sulen silmad
ja astun üle läve kust enam tagasi ei tulda
------------------------------------------
Nüüd on pimedus
ja saabunud on vaikus
surnuvanker kolisedes üles läheb mäest
nälgind setukas on vankrit vedamas
leinajad on vaiksed ja nukrad näod neil ees
vankri järel astuvad, tühjus silmades
Väike tüdruk, sinisilmne
silmad pisarais
hoiab nukku süles
vaatab taeva poole üles
Taevas pilvine ja hall
maailm nutab selle all
vihma sajab, ilm on kurb
seisab tüdruk nagu kurg
nägu taeva poole pööret
põsed pisaratest märjad
silmad selged kui kristall
Selged sinisilmad, kaunimad kui taevas
kurvalt kõike seda vaatvad suures valus vaevas.
Vanad asjad kogusin kokku ja panin kõik siia ülesse. Nüüd on nad enam-vähem kõik üheskohas koos.Sildid: minevik |
posted by Eruvyreth @ teisipäev, aprill 17, 2007  |
|
|
|
| Minust |
|
|
| Luuletused |
|
| Arhiiv |
|
| Template By |
|
|
