| teisipäev, aprill 17, 2007 |
| * * * * * |
Aeg
aeg anda armu
kuid kellele ja miks?
aeg mõista hukka
kas pöial ülesse
või hoopis alla
ja kuulutada välja otsus
kuid milleks?
aega on vaid südaööni
***
Valu
valu, piinav valu
käristab hinge ja südant lõhki
toob kõik hinges oleva vaeva ja viletsuse välja
tahan kisendada kogu oma hingest
aga julgust ja jõudu ei ole
seisan kaldal ja vaatan merd
mässlevat ja ähvardavat
tahaksin söösta lainetesse
kaduda nendesse ja muutuda merevahuks
------------------------------------
Kokkutulek
mu ümber on melu ja kära
nii vali ja tüütav on see
nad räägivad, räägivad aina
ei vakka neid sundida saa
vali muusika kõlab ja kõlab
makk röögib kui arutu loom
mingi beib laulab armuvalust
mis teda taband kui nool
mind ümbritseb suitsuvine
varsti lämbun ma sellesse ära
upun veini ja morsi sisse
hulbin kui sidrun vees
kõik see virr-varr ja melu
piinab ja ärritab mind
vaatan häguseid, mõttetuid silmi
silmi mis veinist on täis
seosetu, mõttetu mulin ja lalin
ümbritseb mind
keegi kiidab oma meest ja lapsi
kui tublid ja targad on need
keegi endale oodi laulab
oma ärilist vaistu seal kiidab
kõik see mind öökima aiab
tahan eemale, ära siit
olen valgemast valgem vares
ei oska kiidelda, ega luisata ka
oleks võinud ju kokku kiidelda
piima jõed, pudru mäed
aga oskust selleks ei ole
ning ei taha osata ka
uhke olla on valge vares
hallist massist erineda
olla erinev kõigist ja särada
----------------------------------------
mu süda on jälle valus ja vaevas
sest päike on kõrgel, sinises taevas
ning linnuke oksal laulmas on laulu
täis lõputut rõõmu ja kaotusevalu
õrn tuuleke puhub ja liigutab oksi
väike aknaruut kollasel majal on katki
valged pilved, nii pehmed ja puhtad
neid vaadates, mu süda, sa puhkad
ma jalutan vaikselt, ruttamata
kõnnin teel, kedagi kohtamata
nii üksik ja kurblik on mu ränd
nagu tuultes kaljul seisev mänd
ei mõista ma elu ja tema keerdkäike
sest olen selleks veel oma südames liig väike
--------------------------------------------
olen võõras siin ja võõraks ma ka jään
ükskõik mis teen või ütlen
mu hing ja süda kaugel, eemal siit
suure mere taga
kui sulen silmad siis näen üht kaunist maad
kus kasvavad kaks imelist puud
seal igavene noorus, armastus ja õnn end peidavad
oma unedes ja ulmades seal tihti olen käinud
ja nende puude puukoort tundnud oma sõrmede all
kuid kui hommikul silmad olen ma avanud
kõik kaunis on kadunud ja saabunud on nukrus
mu sooviks on jäädavalt lahkuda sinna
kaduda siit murede ja vaevade maalt
astuda üle selle läve kust enam tagasi ei saa tulla
kuid õel ja kuri deemon ei lase mul minna
ta hoiab mu käest oma jõleda kämblaga kinni
ning meelitab ja keelitab mind jääma
ja oma hinge talle müüma
vastu tõotab anda kõike mida hing mul ihaldaks
et ei lahkuks ma veel siit
oleksin ta mängukanniks, teenriks igavesti
kuid kui keeldun tema annist
pimedusse ähvardab mind heita
lõputusse musta auku
seal siis üksinduses kisendaksin valust, vaevast
aga ma ei nõustu oma hinge müüma
deemonile, jõledale
kogu oma hingevalust karjun seda talle
vabastab mu käe ta õelalt irvitades
tahab mind ta heita lõputusse musta auku
aga mina naeratades sulen silmad
ja astun üle läve kust enam tagasi ei tulda
------------------------------------------
Nüüd on pimedus
ja saabunud on vaikus
surnuvanker kolisedes üles läheb mäest
nälgind setukas on vankrit vedamas
leinajad on vaiksed ja nukrad näod neil ees
vankri järel astuvad, tühjus silmades
Väike tüdruk, sinisilmne
silmad pisarais
hoiab nukku süles
vaatab taeva poole üles
Taevas pilvine ja hall
maailm nutab selle all
vihma sajab, ilm on kurb
seisab tüdruk nagu kurg
nägu taeva poole pööret
põsed pisaratest märjad
silmad selged kui kristall
Selged sinisilmad, kaunimad kui taevas
kurvalt kõike seda vaatvad suures valus vaevas.
Vanad asjad kogusin kokku ja panin kõik siia ülesse. Nüüd on nad enam-vähem kõik üheskohas koos.Sildid: minevik |
posted by Eruvyreth @ teisipäev, aprill 17, 2007  |
|
|
| neljapäev, august 31, 2006 |
|
istun aknal, ja ootan, ja ootan
teadmata mida või keda
päike loojub, ilm suviselt lämbe ja sume
kibuvits akna all õitseb ja lõhnab
must kass läheb üle tee
saba uhkelt ja sirgelt püsti
laste kilkeid veel mänguväljakult kostab
lindude sädin on vaiksemaks jäänud
üle taeva sõuvavad üksikud pilved
nad kui laevad mis sadama poole on teel
juba viimased päikesekiired kuldavad puid
varsti taevalael tähed ja kuu
Linnuteele siis rändama lähen
ekslema täheparvede sekka
silmades säramas tähed, südames rahu
näe, särabki taevalael täht
aeg minema hakata nüüd
hea sõber, kas tuled sa minuga kaasa, Linnuteele rändama?
ulatan käe, ma sõbrale truule......
16.06.05 |
| posted by Eruvyreth @ neljapäev, august 31, 2006 |
|
|
| kolmapäev, august 30, 2006 |
|
KAITSEINGEL
kaitseingel mul tööl ainult poole kohaga
poole ajast haltuuraga jändab ta
teenib endale raha
et saaks ilusalongis end klanida
oma musti lokikesi sasida
ja tiivakesi kirpudest kasida
poole ajast ta mu selja taga kössitab
valged tiivad sorgus
nimbus pea ümber säramas
põgus ja vabandav muie ta suul
parem silm sinine, vasak pruun
praegu istudes lõbusalt veini ta tinutab
ja jalgu üle pilve ääre kõigutab
tinutab veini, mille kiriku käärkambrist pätsas ta
siis kui papp täiest kõrist kirikus halleluujatas
nüüd ingel laskus pilvelt alla, tiibade kahinal
ja istus pingile, mu kõrvale
käest kinni mul võttis ja laulma hakkas
vaikset ja kurba, vana pastoraali
oma Bossile kiituseks
kaasa jorisen nii nagu oskan
sest õigeid sõnu ma enam ei mäleta
liig ammu see oli kui kiituseks laule ma laulsin
laul lõppeb, kõik vaikseks jääb
ingel naeratab ja otsa mul vaatab
äkki kavalalt silma mul teeb
koos naerma me hakkame
ja maailm kajab me kõlavast naerust
uut laulu ingel alustab
lõbusat ja riivatut lorilaulukest
nii möödub terve öö
koos ingliga naerdes ja lauldes
armulauaveini maitstes
27.10.05 |
| posted by Eruvyreth @ kolmapäev, august 30, 2006 |
|
|
| esmaspäev, august 21, 2006 |
|
Sõbrale.
miks sõber sa vaevad ennast
ja eemale tõrjud kõik endast
nii elu kui rõõmu sa eemale heidad
ja ennast armu eest peidad
miks oled nii rõõmutu, elutu
nagu laps kes on lelutu
mida kardad sa kaotada
miks ust ei julge sa paotada
heida endast sa eemale kurbus
leia jõudu, et naerda, olla lõbus
ava uks ja sisene rõõmude aeda
et seal elada, hingata, õnne kaeda
seal aias sind ootamas armastus
mis nii palju toonud sul kurvastust
aga see arm mis sind ootamas seal
ei tee haiget ega lõppe eal
24.03.05
* * * * *
ma ei saa ega taha su südame juurde tulla
sest tunnen end liigse ja võõrana seal
liig rumal on loota, et ootad ja vajad sa mind
liig rumal on unelmais käia ning olla
otsisin sinult ma sõprust ja südamesoojust
vastu sul pakkusin jäägitut ustavust
aga sina ei hoolinud sellest, vaid haiget mul tegid
aga sina ei vajanud seda ning hävis see kõik
oma südant nüüd hoian su eest
mõtteid ja tundeid ei avalda
et enam iialgi haiget mul teha sa ei saaks
et enam iialgi mu üle sa õelalt ei naeraks
nüüd olen peitnud oma südame kaugele ära
kaugele, kaugele kuid samas ka lähedale
et keegi siin ilmas teda ei leiaks
et keegi siin ilmas haiget talle ei teeks
27.03.05
* * * * *
Masendus.
sa jälk ja vastik masendus oled hallimast hallim ja hallitad
haised, kõduned ja mädaned omas mahlas
oled pärit sa põhjatumast põhjatusest
sealt, kus deemonid löövad tantsu ümber vaevatud inimhingede
ja kõrgel troonil mis on tehtud inimluudest istub värdjaliku välimusega olend
jah, sealt oled sa masendus pärit ja sinna sa kuulud
lootusetus ja meeleheide on su kaaslased
kõnge ja hävi, et sind enam iialgi ei kohtaks ma oma teel
saa neetuks ja ole neetud kõige elava ja hingava poolt
kõik tuleriidad põlegu vaid sinu jaoks
et su ihu kõrbeks ja kärssaks seal
timukas tõmmaku sind rattale ja mängigu sinu liikmetega
piinaku ja vaevaku sind ajastute otsani
kui sind kunagi veel kohtan oma teel, siis hoia end
ma hakkan sind kividega loopima, ajan koerad sulle kallale
kuigi ma tean, et see ei aita
sa tuled, oled ja lähed siis kui ise tahad
masendus, ole sa neetud kõige halva eest
18.04.05
* * * * *
Oodike elule.
oo imekaunis elu, ole tervitatud sa
sind imetlen ja nean ma, nii kuis saan
su kohta võin ma öelda kõik mis sülg mul suhu toob
mind keegi selles keelata ei saa
nii head kui halba sinus küllaga, ja ülegi veel jääb
kuid halba rohkem on ja head sus jõledikus napib
sind jälestan ja tunda sind ei soovi ma
kuid oled end sa mulle külge kleepind, nagu tatiga
sind kannatama pean ja taluma
sest armsatele valu teha ma ei saa, ei või
liig armastan ma selleks neid, liig hoolin nendest veel
oo elu eluke, su üle tahan naerda osata
sind pilgata ja sulle keskmist näppu näidata
seni kuni minus jõudu selleks on
läbi pisarate, läbi valu
püüan naerda sinu ja su jõleduste üle
tahan sind ma lihtsalt üle elada
24.05.05 |
| posted by Eruvyreth @ esmaspäev, august 21, 2006 |
|
|
| neljapäev, august 10, 2006 |
| Igatsus. |
jäälilled, mu sõbra aknal
talv, minu südames
õues pakane paugub
koer kusagil haugub
kuu taevas teeb nägusid
ning peidab end pilve taha
öö, vaikne ja rahulik saabunud on
istun unetult, küünla valgel
mõtteid mõlgutan, musti ja valgeid
mõtteid nii kurbi ja üksikuid
nii üksikuid, kurbi ja mõttetuid
igatsen taga ma sumedat jaaniööd
sinavat sirelit, ööbikut öös
lainete loksumist, vastu kallast
kes kõike seda mulle annaks?
30.01.06
----------------------------------------------------
sina ja mina
Meie esimesel kohtumisel ei osanud ma kuidagi sinusse suhtuda. Ma häbenesin kohutavalt oma välimust ja pelgasin Sind. Sa naersid pilkavalt mu kartuste üle ja sinule oli kõik see ainult mäng. Sa panid oma käe mu põlvele. Ma ei teadnud mida teha ja kuidas käituda. Kas lükata su käsi otsustavalt ära ja öelda Sulle midagi teravat, ning tunda ennast alandatuna. Või hoopis eirata kõike toimunut. Ma eirasin. Siiani ma ei tea kas käitusin tol korral õieti ja ega ma vist saagi tõde kunagi teada, miks Sa seda tegid.
Sa olid hea ja lahke minu vastu, kuni ma polnud Sind oma hoolimisega ära tüüdanud.
Oli aeg kus ma tahtsin saada Sulle parimaks sõbraks. Aga sinu mõtted käisid hoopis teisi teid ja radu. Sina igatsesid kedagi teist enda kõrvale ja mitte sõbrana, vaid armsamana. Märkamata mind, seismas Sinu läheduses ja ootamas Sinu sõprust.
Möödus aeg. Poolehoiust minu südames sai midagi enamat. Aga see ei olnud armastus, vaid igatsus Sinu sõpruse järele, igatsus Sinu tähelepanu järele. Midagi ei muutunud, olime lihtsalt tuttavad. Elu läks oma rada edasi. Sinul olid omad sõbrad ja minul omad.
Möödus suvi, päikesepaisteline ja palav. Me kohtusime harva. Saabus sügis, kuldne ja vahtraleheline. Bilbo ja Frodo pidasid oma sünnipäeva ja loodus oli oma kaunis kuldses pidurüüs. Igatsusest sõpruse järele oli saanud midagi enamat. Aga mis, seda ma ei teadnud. Armastuseks seda nimetada ei saanud. Kuid mis on armastus? Seda vist ei tea keegi enne kui see pole temani jõudnud ja teda kätte saanud. See oli vist armumine. Armumine inimesse keda ma tegelikult ei tundnud, kelle olin liialt ära idealiseerinud enda jaoks.
Hilissügis, puudelt olid langemas viimased lehed. Kadunud oli ilus, kuldne sügis ja saabus porine ning nukker aeg. Üksinduse ja masenduse aeg. Sind ei olnud mu kõrval, mind lohutamas ja mulle tuge pakkumas. Oh ei, milleks! Kes ma sulle olen, ainult tühjus ja olematus.
Mulle räägiti sinust halba. Sa olevat tapnud inimese hinge. Külmalt ja julmalt, mõeldes ainult endale ja oma lõbudele. See tegi mulle meeletult haiget ja hävitas mu maailma. Mul oli tunne, et ma ei ela seda üle. Ma jäin siiski ellu. Aga ma ei olnud enam see kes ma olin enne. Sinu täht kustus minu taevalaelt.
Mulle räägiti Sinust head. Sa olevat päästnud inimese, takistades teda laskumast surmavarjuorgu. Võibolla kunagi leian ma taas tähe mis oleks minu taevalael Sinuks. Võibolla.
Talv, lumine ja karge. Loodus magamas paksu, paksu lumevaiba all. Vaikus mu ümber ja sees. Sind ei ole enam. Kõik on vaikne. Varsti saabub kevad.....
20.11.05 |
| posted by Eruvyreth @ neljapäev, august 10, 2006 |
|
|
|
| Minust |
|
|
| Luuletused |
|
| Arhiiv |
|
|
| Template By |
|
|
